Ühel kevadsuvel kuulen vana ürgoru lähedal metsaservas aevastuse ja kräunatuse vahepealseid hääli. Need kostuvad kõrgelt lehestikust ja vaheldumisi kolmest suust. Olen algaja linnuhuvilisena üsna hämmingus ja üritan aru saada, kellega tegu. Sarnaselt häälitseva liigina meenub vaid sooräts, kuid kolm soorätsu segametsas puude latvades …? Ei, see ei klapi. Pooletunnise passimise järel vilksatab lehestikus midagi kollast. Nii kollast, et sellega eksida ei anna. Peoleo!

Oleks peoleod tookord kasvõi lühidalt oma tavalist laulujuppi vilistanud, oleksid nad ennast sellega ka ühtlasi esitlenud, sest peoleo laul kõlabki nagu tema nimi. Aga vihmakassi häälitsus, mille järgi vanarahvas vihma tulekut ennustas, on neil hoopis kutsehüüuks.

Peoleo isaslinnu sulestiku põhitoon on erkkollane, kuid emased on pisut tuhmimad rohekaskollased ja õrna triibustusega valge alapoolega. Eksootilise välimusega peoleolaste sugukonna ligikaudu 50 esindajat elavad troopikas Aafrikas, Aasias ja Austraalias. Meie peoleogi elab enamuse ajast Aafrikas ning tuleb siia Läänemere äärde oma elu tähtsaimat asja ajama vaid neljaks kuuks.

Õnnelikuks võib end pidada see, kes on peoleo pesa näinud. Nagu linnud ise, on ka nende pesa peidus kõrgel lehestiku varjus ja imelise väljanägemisega – see on välimiste ladvaokste külge punutud ripphäll. See valmib kõrreliste pikkadest lehtedest, õhukestest kasetohuribadest, niinekiust või samblikest, mille hulgast võib leida ka maast leitud riideriba. Peamiselt toob materjali isaslind, emane punub. Sellise kunstiteose loomine võtab aega nädal-kaks, sest pesa peab olema vastupidav ja suutma kanda nii hauduva vanalinnu kui ka 3–5 suureks kasvavat poega.

Munema saadakse alles juunis. 13–20 päeva jooksul toob hauduvale emaslinnule süüa isane, kuid ligikaudu kolm nädalat kestvasse poegade toitmisesse panustavad mõlemad vanalinnud. Pere püsib koos veel ka pesast lahkumise järel, mil neid võib näha salgakesi liikumas ja omavahel suhtlemas ka ebatavalisemates kohtades (näiteks põldude vahelistes puistutes). Augusti teises pooles hakkavad esimesed peoleod juba Aafrika poole rändama.

Metsaomanik, kelle valdustesse peoleo pesa teeb, võib heameelt tunda. Peoleode üheks maiuspalaks on nimelt karvased liblikaröövikud, keda vaid vähesed linnud söövad – just seepärast peetakse peoleod metsamajandusele kasulikuks linnuks. Peoleo eelistab pesapaigana lehtmetsi, puisniite ja vanu parke, aga sobiva kodu võib ta leida ka segametsas või valgusküllases männikus.

Peoleost kirjutas Liis Keerberg. Pildi joonistas Piret Räni.

Kuula peoleo häälitsusi.