Ronk paneb küünlapäeval oma pessa esimese “palgi”, teadis vanarahvas. Ja teadis üpris täpselt, sest kuigi ronk ei tea küünlapäevast tuhkagi, hakkab ta ometi just veebruaris pesaehitusega pihta. Olgu see siis olemasoleva renoveerimine või suisa uue ehitamine nurgakivist alates.

Süsimusta sulestikuga ronk võib esmapilgul sarnaneda teise varakevadise pesitsejaga – künnivaresega. Mõlemaid võib kohata toitumas põldudel, kuid ronk on oluliselt suurem ja tema nokk on must, mitte heleda tüvikuga nagu künnivaresel. Ka pesitseb ronk üksikute paaridena tavaliselt metsas, künnivares aga kolooniates ja inimasustuse lähedal. Ronk on paigalind ja eriti suuri rändeliikumisi ette ei võta.

Põhjus, miks ronk pesitsusega varakevadel alustab, on seotud tema toidusedeliga – osalt raipesööjana toitub lind korjustel ning ajaks, mil ronga pojad kooruma hakkavad, sulavad lume alt välja talvel lõpnud loomad. Vara tasub rongal alustada ka seetõttu, et pesitsus võtab aega mitu kuud.

Oma pesa ehitab ronk enamasti kõrgele männivõrasse. Jämedatest kuivadest oksaraagudest meisterdab ta väliskihi ja peenematest raagudest keskmise kihi, pesalohu aga vooderdab puukoore, villa ning karvadega. Selline pehme koheva sisevooderdusega pesa aitab mune ka krõbedamate külmakraadidega soojas hoida. Rongaema muneb enamasti märtsis ja haub 4–6 muna ligikaudu kolm nädalat. Paljaid ja pimedaid rongapoegi tuleb vanematel toita seitse nädalat. Pojad saavad lennuvõimeliseks tavaliselt mai keskpaigas, kuid lasevad end vanalindudel veel mõnda aega toita – selliseid rongaperesid võib tihtipeale näha kevadsuvel pesapaiga lähedal koos rändamas ja maailma avastamas.

Nagu nägite, võiks igaüks, keda südika ja hoolitseva rongaema või -isaga võrreldakse, hoopis uhke olla. Ja kohus võiks ütleja hukka mõista mitte adressaadi, vaid linnuliigi solvamise eest. Mõelge ise – istuda pesal ja haududa poegi välja külmal ajal, mil enamik sulelisi veel lõunamaal päikest võtavad!

Rongast kirjutasid Peep Veedla ja Liis Keerberg. Pildi joonistas Piret Räni.

Kuula ronga häälitsust.